• Sahtlist lugejale

    01.06.2010 Lohkva raamatukogu. Aprillikuus kuulutas Lohkva raamatukogu välja 1-10-aastaste laste loomevõistluse. Ootasime joonistusi, millele  lisatud samateemaline luuletus. Selle võis laps ise teha või vanemalt pereliikmelt abi paluda. Soovi korral võis kasutada ka luuletajatelt laenatud värsse.
    Mai lõpuks oli laekunud üle kolmekümne töö, millest pooled pärit Luunja lasteaiast – tehtud Tiina Perni eestvedamisel ja juhendamisel.
    Esitlust viisid läbi žüriisse kuulunud meie kauaaegsed lugejad ja etlejad, praegused kunstitudengid Kadri ja Riin.

    Riin meenutab: „Mul oli väga meeldiv võimalus olla külaline Lohkva raamatukogus korraldatud loomekonkursil. Aastaid tagasi võtsin siin ise sellelaadsest üritusest osa. Nüüd Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilasena jagasin kiidusõnu ja innustasin väikesi luuletajaid – joonistajaid ning nende vanemaid.“

     

    Omalooming. Luule

    PAGAR PANNKOOK

    Kristina Keerdo

    Pagar Pannkook äge mees
    oma äris suures.
    Kui tal koogid ahju sees,
    olen mina juures.

    Tema koogid väga head,
    seal on suhkur, seal on jahu.
    Neid sa kindlalt maitsma pead –
    paneb koogil koorevahu.

    Jõuludel tal piparkoogid,
    uhked piparkoogimajad.
    Suvel mitmed teised koogid,
    ütle ainult, mida vajad.

    KOLM PRUUNI KARU
    Kätlin Maalmann

    Kolm pruuni karu
    ei saanud päris hästi aru:
    on tiigil lill
    nii kaunis, kasvab vees???
    Pikk arutelu ootas karusid ees.
    Kuis sai lill kasvada tiigiveel
    ja pealegi nii kaunis?
    Mõmm, mõmm, mõmm, ehee!!!

    KEVAD
    Robert Kolossov

    Kevad on nii ilus, tore.
    Talve tuisk on kole, kole.
    Linnukesed laulavad,
    lapsed rõõmsalt naeravad.
    Siilid piima limpsivad,
    kevadilma naudivad.
    Kännu otsas istub konn,
    krooksub rõõmsalt –
    ponn, ponn!
    Nahkhiir tiibu laksutab,
    ise rõõmust plaksutab.

    TAHAN KOOLI
    Anette Seerman

    Lasteaed sai minul läbi,
    nüüd ei peata mind
    ükski vägi
    kooli minna tahan ma,
    targaks saada,
    õppida.

    KEVAD
    Kristo Rodima

    Kevad jälle õues,
    lilled õitsevad ju,
    puud lähevad aina
    rohelisemaks.
    Päike särab nüüd
    ja linnud
    sidistavad ka.

    ELEVANT
    Heija Pärtel

    Saanud kaarditooriku,
    laual juba ootasid värvid,
    haarasin roosa potsiku,
    et puhkaks õige närvi
    ja maaliks paberile
    unelmroosa elevandi,
    kel suured kõrvad-jalad
    ning ehk ka mõned londid.

    „Mina joonistan elevandi,“
    teatasin uhkelt ka emale.
    Nagu hane selga vesi
    oli see aga temale.
    Ema südametega šabloone
    vaikselt lõikuda rassis,
    et sõbrapäevakaartidele
    neid järjest maalida passiks.

    Jäid järsku käes tal seisma käärid:
    „Laps kaardi juba äragi määris?“
    Tummalt tunnistab esmalt kaarti, siis last:
    „Näe ilmaimet – ongi elevandielukas!“

    PILT
    Heija Pärtel

    Ma mõtlesin, et teeks üks „o“
    ja paar – kolm tükki lisaks.
    Mul emme värve kätte toob
    ja mina triipe lisan.

    Pilt valmis, külmkapil see
    aukohal uhkelt troonib
    ja meie sügisõhtusse
    toob ohtralt kirkaid toone.

    „Herilane köögis!“ märkab äkki ema
    lõpuks ometigi seda, mida tegin mina.

    TEAN JU AINULT MINA
    Heija Pärtel

    „Vaata, onu suusatab,“
    isal` kostis ema.
    Issi naerda turtsatas:
    „Ei, oda viskab tema!“

    Tütar tasa muigab vaid:
    „Tean ju ainult mina:
    koopas karul tegin pai,
    peale panin lina.“

    MUINASJUTUST TUTTAV
    Anneli Ernits

    „Seitsmekesi on nad reas,
    kes nad on, kas sina tead?“
    Kuuel rõõmsad näod on peas
    ja ka toriseja nende seas.

    Lumivalgeke ja printski seal
    väga õnnelikud on ka nad.

    Muinasjutust tuttav pildike
    kus on sõbrad meile kõigile.


    2009 Põimik Luunja valla luulekonkursi parimatest SAHTLIST LUGEJALE  2009

    Autorid

    Täiskasvanud: Carmen Karabelnik, Kaisa Karabelnik, Maarja Saluveer, Madle Saluveer, Andres Sats, Eve Sats ja Tiiu Vadi.

    Lapsed: Kati Lukk ja Anett Tuisk.

     

    Minu sõber

    kes sa pole olemas

    teadmata on sinu nimi

    sinu teedele ma ei tule

    sinuga sõprust ei sünni

    ei maa peal ega taevas

    meie igapäevast kooskäimist

    ei anta meile eal

    ja jääme igavesti võlgu

    nagu meilegi jäädakse võlgu

    ja ärge saatke mind unistustesse

    vaid päästke mind ära illusioonidest

    sest tühjuse päralt on tulevik

    igavesti

    aamen.

    Carmen Karabelnik

     

    Mu juurde kogunevad ideed

    Istuvad poolringis mu ümber

    Ja vaatavad minule

    Alt üles.

    Olen Jumal.

    Neid võin ma käskida ja juhtida.

    Olen karjus

    Ja nemad on talled,

    Kes muidu asjata ringi kappaks

    Võtan ühe

    Ja kustutan ära

    Sai ta halb või hea

    On sellel tähtsust?

    Ta on edasi

    Mu peas.

    Ma ei unusta

    Ühtki neist

    Ma mäletan

    Kõiki omasid.

    Kaisa Karabelnik

    Hüppame siia ja hüppame sinna

    tulevad tunded ja laseme neil minna

    tulevad inimesed ja saadame nad ära

    armastada igatseda küll jõuab pärast

     

    tuleme sisse ja tuleme välja

    omadega sees küll tuleme välja

    sööme ja jälle oleme näljas

    räägime sisse ja mõtleme välja

     

    lähme edasi ja lähme tagasi

    kogume ja pillame pagasit

    ajas lähme tagasi ja ajas lähme edasi

    ja nii üsna paigal püsime sedasi.

    Carmen Karabelnik

    Mõnikord harva

    astub mõni inimene

    mu sisse

    kohmetult kartes olla kutsumata

    teadmatuses kuhu istuda

    ja mitu sammu sügavamale astuda

    ja nii nad lahkuvad

    ja pesevad pärast hoolega käsi

    kes oskakski öelda

    miks kõik määrib

    Carmen Karabelnik

    kas sa mind kuuled?

    kuuled, ma küsin?

    Minul on huuled nagu sinulgi

    Nad kinni ei püsi.

     

    Või on sul ükskama?

    savi on vää, ma küsin?

    ükskama, et ma sinuga olen

    Ja eemal olla ei püsi.

    Kaisa Karabelnik

    koju tulles sõin kõhu korralikult täis

    kas see on oluline

    mõne arvates küll

     

    üks mees rääkis täna oma lapsepõlvest

    kas see on oluline

    tema meelest vist küll

     

    kerjusele anti täna valeraha

    kas see on oluline

    kui tahtis süüa, siis küll

     

    kas see on ka oluline

    kas see on ka ebaaus

    et ühtedel on süüa ja teistel mitte

    et ühed mäletavad lapsepõlve ja teised mitte

    Maarja Saluveer

    Minul üsna pikk on isa,

    ta on väga vapper, visa.

    Vennaga nad ühtemoodi,

    mindki üsna pikaks loodi.

     

    Vanaema korrutab:

    „Sul on tore paps,

    oled väga tema moodi,

    armas pojalaps.“

    Kati Lukk

    Vihma sajab.

    Eemalt kostuvad autode hääled.

    Nad mind endaga kaasa ei vii.

    Vaikselt mõtlen, mis peitub akende taga,

    mis valgust veel kumavad keset ööd.

    Ka võõraste elude puutumatus

    Mu hinge jätab oma jälje.

    Madle Saluveer

    Trill on lõbus, Trall on õel.

    Trill ja Trall on omamoodi õed.

    Üks on lõbus, teine õel.

    Trillil ja Trallil on oma sõel.

    Trillil ja Trallil on oma koer,

    ta on meil tore, vahva ja õel.

    Anett Tuisk

    eile õhtul olid linnud kuidagi rahutud

    taevas oli roosat ja veel natuke ühte teist värvi

    lumesulamise lõhn oli õhtuses õhus

    jalad said veits poriseks

    aga sest pole miskit

    nüüd vahetame hallid mantlid roheliste kuubede vastu

    kevad voolab juba soontes

    puudel

    ja inimestel

    Maarja Saluveer

    Ma kõnnin mööda kõrvalisi tänavaid

    oma süütus kleidikeses,

    õrnas pitsivahus,

    värisevas käes sigaret,

    muusika üürgamas kõrva.

    Räpastes maikades mehed

    vaatamas vale pilguga,

    tunnistajaks süüdi ja süüta segunemisele.

    Hüsteerilised punased kiharad inglilokkides.

    Pikad küüned kollaseks tõmbunud.

    Päikesest püütud jalad tänavatolmuga kaetud.

    Viimased soojad suvetuulepuhangud

    kirbe konihaisu endaga viivad.

    Madle Saluveer

    Hüvasti, mu kallid, ma läksin ära Närvi.

    Niipea veel Rõõmule ma tagasi ei naase.

    Oh, lihtsalt vaiki, Sõimust täna kuulda ma ei taha.

    Ma parem jagan oma muret Vaikusega

    Madle Saluveer

    meri on tasane taevas on põuane

    oleme samas paadis

    aerud on kadunud enam ei sõua me

    vett juba põlvist saadik

     

    istume muigelsui appi ei hüüagi

    vajume kahekesi

    surmkindlast hukust end päästa ei püüagi

    kõikjal on vaga vesi

    Eve Sats

    Ah, elu on elatud ära

    seda õieti märkamata,

    vahel isegi tundub, et tukkudes

    ja ülesse ärkamata.

     

    Sinilind, kas su sulgi ma nägin?

    Ei vist. Ma ei mäleta.

    Nuttu oli, kuid naerulagin

    nagu jäänukski naermata.

     

    Või kui naersin, siis üritada

    ma ei söandanud enamat –

    MA EI JULGENUD ÜRITADA

    ja see on mu pärispatt.

    Tiiu Vadi

    veel veidike vähem kui surnud

    natuke enam kui elus

    kui ükskord siia sai tudud

    siis jätkakem keskustelu

     

    räägime rahvast ja riigist ja rahast

    vaikime õnnest ja leivast

    vahel on tunne et justnagu tahaks

    mõnda inimest leida.

    Andres Sats


     

     

     

     

     

     

     

     

    mWeb